Regulatiivne ja poliitiline raamistik kalanduse energiasiirdele Euroopas

Euroopa kalanduse energiasiiret kujundavad üha enam kliima-, energia- ja merenduspoliitikad. Selles kontekstis, SEAGLOW tööpakett 1 (WP1) loob põhjaliku ülevaate regulatiivsest, poliitilisest ja teadmusraamistikust, mis suunab kalanduse süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamist, keskendudes eelkõige Läänemerel ja Põhjameres tegutsevatele väikesemahulistele kalandustele (SSF). See töö annab analüütilise aluse projekti järgnevateks demonstratsioonideks ja poliitikasoovitusteks.

Tööpaketi 1 keskne osa on kalandust mõjutavate reguleerivate raamistike ülevaade. Rahvusvahelisel tasandil kehtestab Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) siduvad reeglid õhusaaste ohjeldamiseks MARPOL Annex VI kaudu, sealhulgas väävel- ja lämmastikoksiidide piirnormid. Samal ajal nõuab IMO energiasäästlikkuse ja süsinikdioksiidi intensiivsuse näitajate aruandlust, nagu EEDI, EEXI ja CII, mis on peamiselt ette nähtud kaubalaevadele ega laiene praegu üldjuhul kalalaevadele.

Ülevaade toob välja selge poliitilise suundumuse: algselt kaubalaevanduse jaoks välja töötatud meetmed, sealhulgas ELi heitkogustega kauplemise süsteem, FuelEU Maritime ja tõhususpõhised tulemusnäitajad, laienevad järk-järgult väiksematele laevakategooriatele. Kooskõlas ELi 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgiga eeldatakse, et energiatransitsiooniga seotud regulatiivsed nõuded laienevad aja jooksul üha enam kalalaevadele. ELi tasandil Euroopa roheline kokkulepe ja Sobib 55-le pakett tugevdatakse seda suunda. Kuigi püügilaevad jäävad lühiajalises perspektiivis suuresti erandiks, rõhutab WP1, et kooskõla ELi kliimaeesmärkidega suureneb tõenäoliselt lähikümnenditel.

Kalastusjuhtimine ja struktuursed piirangud

WP1 uurib ka ühise kalanduspoliitika (ÜKP) rolli. Kuigi ÜKP ei ole otseselt kliimavahend, mõjutab see tugevalt kütusekulu ja heitkoguseid laevastiku suutlikkuse reeglite, püügivahendi kasutuse ja kalanduse majandamise meetmete kaudu. Mõnel juhul võivad need reeglid tahtmatult takistada dekarbonisatsioonilahenduste kasutuselevõttu. Nimivõimsuse ja kogumahutavuse piirangud võivad näiteks piirata muudatusi, mis nõuavad laeval lisaruumi või kaalu, isegi kui need aitaksid parandada tõhusust või ohutust.

Teaduslik ülevaade ja lahenduste teed

Regulatsioonist kaugemale minnes ühendab tööpakett 1 süstemaatilise kirjandusülevaate otsese suhtlusega kaluritega. Vaadati läbi üle 600 uuringu, millest analüüsiks jäeti need, mis olid otseselt seotud kalalaevade ja dekarboniseerimisega. Selle asemel, et keskenduda üksikutele tehnoloogiatele, rühmitab ülevaade lahendused laiemateks tegevussuundadeks, mis peegeldavad, kuidas heitkoguseid realistlikult vähendada saab.

Tõendite põhjal on energiatarbimise ja kütusekulu seirel põhinevad operatiivsed muudatused kõige kiiremini rakendatavad lahendused, pakkudes sageli märkimisväärset kütusesäästu suhteliselt väikeste investeeringutega. Ümberkujundavamad lahendused, sealhulgas vähese heitega kütused ja täiustatud jõuseadmesüsteemid, näitavad potentsiaali, kuid on endiselt piiratud infrastruktuuri kättesaadavuse, ohutusküsimuste ja pardaruumi vajadustega, mis on eriti olulised väikelaevade puhul.

Kalastajate tähelepanekud

Need leidu täiendavad kaluritega 13 Euroopa riigist toimunud töötoad. Kalurid tõid järjekindlalt esile praktilisi piiranguid, mis kujundavad investeerimisotsuseid, sealhulgas piiratud ligipääs kapitalile, vananevad laevastikud, ohutusega seotud mured esilekerkivate kütuste osas ja ebakindlus selle suhtes, kuidas tulevased kliimaregulatsioonid väikelaevadele kehtivad. Samal ajal rõhutasid nad, et väikesemahulised kalandused töötavad juba võrreldes tööstuslike laevastikega suhteliselt väikese süsinikujalajäljega, luues võimaluse nende rolli tugevdamiseks säästva mereandide tootmisel.

Rahastamisvõimalused ja piirangud

Tööpakett 1 (WP1) annab ülevaate ELi rahastamisvahenditest, mis on seotud kalanduse energiasiirdega, sealhulgas EMFAF, Horizon Europe, Interregi programmid ja Innovatsioonifond. Kuigi need vahendid pakuvad märkimisväärset potentsiaali, on need sageli raskesti kooskõlastatud üksikute laevaomanike vajadustega. Halduslik keerukus, minimaalne projektisuurus ja kaasrahastamise nõuded piiravad väikeste tegutsejate juurdepääsu, muutes kollektiivsed või projektipõhised lähenemisviisid üksikute laevade investeeringutest kättesaadavamaks.

Koordineeritud ülemineku suunas

Regulatiivse analüüsi, teaduslike tõendite ja sidusrühmade panuse süntees viib selgele järeldusele: ükski üksik meede ei suuda saavutada kalanduse täielikku dekarboniseerimist. Lühiajalist edu on kõige tõenäolisem saavutada tegevusparanduste, juhtimismeetmete ja väheste kulukate tehniliste muudatuste kaudu, samas kui transformatiivsemad lahendused nõuavad pikemaid ajaperioode, regulatiivset kohanemist ja infrastruktuuri arendamist.

WP1 järeldab seetõttu, et kalanduse energiatransiidile tuleb läheneda süsteemse protsessina, integreerides poliitika, tehnoloogia, rahastamise ja suutlikkuse suurendamise ning see peab põhinema kalurite tegelikel toimimistingimustel.

Euroopa väikese mahuga kalapüük on energeetilise ülemineku kontekstis erilisel positsioonil, ühendades suhteliselt väikese süsiniku jalajälje struktuursete ja regulatiivsete piirangutega. SEAGLOW töörühm 1 näitab, et selle duaalsuse tunnistamine on tõhusate ja õiglaste poliitikate kujundamiseks hädavajalik. Energeetiline üleminek ei ole sugugi oht, vaid võimalus uuendada laevastikke, parandada tõhusust ja tugevdada ranniku kogukondade vastupanuvõimet, tingimusel, et kliimaambitsioonis on läbinähtav regulatiivne kooskõla, kättesaadav rahastus ja kalurite aktiivne kaasamine.